See väide pärineb loetavast raamatust, kus autor seda suhet analüüsib läbi erinevate tahkude. Isiklikus plaanis lugemise ajal sellesse niivõrd palju ei süvenenudki, ent eilse isamaalise ja emakeelse meeletu ja üdini vajaliku kultuuriannuse taustal hakkasin enam mõtlema. Vabaduse ja armastuse seotus on tegelikult täiesti olemas, ma usun, pea kõikides elu valdkondades ja tasanditel. Kasvõi omariiklus ja iseseisvus - üks riik ja üks rahvas saab olla vaba üksnes siis, kui see rahvas armastab oma riiki, seda territooriumit, hoiab ja katseb seda, hindab ja tunnetab oma ligimest. Need inimesed peavad tunnetama hoolivust. Ning seda kõike tehes tekib neis vabaduse tunne, see ülev ja pulbitsev tunne, mis võimaldab aru saada ning endale teadvustada fakti, et nad on vabad omal maal ja oma otsustes!
Teine äärmus on näiteks inimeste omavahelised suhted ning ka indiviidi tasand. Arvan, et üks suhe kahe inimese vahel ei saa toimida, olgu see siis vanema ja lapse suhe, abielu, kooselu, tööalane vm, kui ühelt poolt ei armastata või "armastata" teist poolt, teiselt poolt ei võimaldata olla vaba, ei anta hingamisruumi, ise tegemise ja otsustamise ruumi. Järgi mõeldes ongi inimese kõige suurem soov olla vaba - nii vaimult, füüsiliselt kui ka oma tegemistes. Võttes inimeselt ära vabaduse, võtad ära ka armastuse - kas sinu enda suunas, või soovi midagi teha, ellu viia. Ning armastus saab eksisteerida enamasti ka vaid juhul, kui on indiviidile jäetud alles tema vabadus, tema ruum.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment