Thursday, August 21, 2008
segadus
On ju fakt see, et tühja lahmida ei maksa, raiskad vaid energiat. Samuti on käibel tõdemus, et tark ei torma. Praegu leian end mõttelt, ent mitte alati pole seda järginud, vähemalt pole alati võtnud aega oma otsuste analüüsiks.
Samas vahel on segadused isegi head, segaduses võib vabalt asju veelgi segasemaks ajada ning selle üle võib sisimas ka suurimat heameelt tunda! Olukord lubab end välja lülitada kõigest ümbritsevast ning nagu vanad eestlased teavad rääkida, siis topelt ei kärise! Kui juba on segadus, siis las olla ikka korralik! Võimalik, et sellised olukorrad lubavadki inimestel olla loovad, võimaldavad neil vaadata asju hoopis teise pilguga, tulla välja kujunenud dogmadest ning ühiskondlikest raamidest. Iga päev samu asju samamoodi tehes avastad ühel hetkel end enesele teadvustamas, et elu on olnud igav, mitte midagi ütlev, täiesti tavaline. Loodame, et see tõdemus tuleb varem, mitte hiljem (või liiga hilja), sest siis jõuab igaüks veel ühe korraliku segaduse tekitada ning (loodetavasti) ka sellest uue inimesena väljuda. Ja kui ei välju, siis (loodetavasti) oli segadus ennast väärt!
Lisaks jõuab igal juhul kohale, et korralikkus on veelgi parem, vähemalt idee sellest.
Wednesday, August 20, 2008
vabadus <=> armastus
Teine äärmus on näiteks inimeste omavahelised suhted ning ka indiviidi tasand. Arvan, et üks suhe kahe inimese vahel ei saa toimida, olgu see siis vanema ja lapse suhe, abielu, kooselu, tööalane vm, kui ühelt poolt ei armastata või "armastata" teist poolt, teiselt poolt ei võimaldata olla vaba, ei anta hingamisruumi, ise tegemise ja otsustamise ruumi. Järgi mõeldes ongi inimese kõige suurem soov olla vaba - nii vaimult, füüsiliselt kui ka oma tegemistes. Võttes inimeselt ära vabaduse, võtad ära ka armastuse - kas sinu enda suunas, või soovi midagi teha, ellu viia. Ning armastus saab eksisteerida enamasti ka vaid juhul, kui on indiviidile jäetud alles tema vabadus, tema ruum.
Monday, August 11, 2008
armastus on...
et ära joosta pole vaja, pole vaja ennast sundida,
ta areneb ise nagu beebi, õpib istuma, seisma, kõndima.
armumise lõpus kipub reaalsus tundeid tuhmistama,
leiad rohtu selle vastu kui julged julgelt unistada.
tühi tähi pühi meelest ja ta tuleb, valgustus
igal ajal, igas hetkes, armastus on armastus!
Armastus elu, lähedaste, asjade, väärtuste, tunnete, emotsioonide vastu. Arvan, et pea kõike on võimalik, suuremal või vähemal määral, armastada. Eks see sõltub suuresti sellest, kui julgelt julged unistada, kui piiritult suudad näha enda ümber olevat, kas oled end raaminud mingitesse dogmadesse. Kõik elu aspektid on võimalik kas täita armastusega (või kui sõna on liialt drastiline, öelgem positiivsete emotsioonidega) või siis armastusest (pos. emotsioonidest) tühjaks imeda. Usun, et paljuski sõltub isiku edu või ebaedu puhtalt sellest, kuidas ta asjadesse suhtub, missugused on tema mõtted, ootused, eelarvamused, emotsioonid, tunded ühe või teise asja suhtes. Ehk et kas väljastatav energia on positiivse või negatiivse laenguga. Sarnane tõmbub sarnasega - kui emotsioonid, mida pidevalt endast välja annad, on positiivsed, siis tulevad samasugused ka enamasti tagasi - ümbritsed end nö heade kihtidega. Vastupidises olukorras ma üldse ei imesta et ebaõnn on suurimaks "sõbraks". Pealegi, nagu iga armunud inimene on aru saanud (ok, võib-olla ta pole sellest ARU SAANUD, aga see mõte on sisuliselt temas olemas), siis ongi armastus see, mis ei tunne piire. Ta igas hetkes, ajas, olukorras, dimensioonis, ruumis jne jne. Inimese kurbus või halb enesetunne võib olla vabalt piiritletud näiteks ruumiga (toa värvid ei sobi), ajaga (tegelt ka on täna eriti sitt päev), olukorraga (sorry, aga sinu jalanõud on äärmiselt koledad (minu meelest!!!)) vms. Ent armastuse kui sellise spektrit ei ole võimalik hoomata. See kas on või ei ole. Kas sind valdab tunne ja sa näed kõike (JAA, KÕIKE) läbi oma roosade, siniste raamidega prillide või sa näed ikka kõike läbi roosade, siniste raamidega prillide, VÕI siis ei ole armastust ning seda kõike ei ole.
Sellele tasuks mõelda. Seda peaks lausa õpetama, ülikoolis näiteks. Olgu, tean, et kõik tudengid sellest loengust/seminarist/tunnist osa ei võtaks (ja võib-olla kooli ajal poleks ma isegi seda teinud), ent need kes seda teeks, saaks märkimisväärselt palju juurde. Otse loomulikult ei ole võimalik neid kõiki panna mõistma seda - kes ei taha, see ei saa aru ka 1+1=11 loogikast (on see ikka loogiline?!), ent inimene, kes on oma vaimult vastvõtlik ka nö irratsionaalsetele ja esmapilgul võõrastele mõtetele, võib nö "armastuse teooriast" enda jaoks nii mõndagi avastada.
...see on õhus mida hingad, inimestes keda hindad,
hetkedes, mil magus vool tungib sügavale rinda,
see on see miski, mida raske seletada,
nagu ilus tüdruk keda häbelikult suudad teretada,
pea käib ringi alguses, kuid ajapikku tuleb kindlus,
täiuslikkus pole määrav, liigne kirg põletab linnu...
Sunday, August 10, 2008
iseendaga rahu sõlmimisest
Miskipärast tundub, et olen selle tõdemuse poole teel, ent samamoodi kinni materjaalsetes väärtustes, ilma milleta (vähemalt praegu) kuidagi hakkama ei saa. Viimasel ajal on tekkinud ning süvenenud tunne, et väga oleks vaja aega iseendale, tühjendada oma pea ja keha ballastist, mida igapäevaselt kaasa vean ning tahtmatult täiendan. Lugesin mõni aeg tagasi lühikest artiklit "laagrist", kus tegeleb igaüks enese mõtete korrastamisega - tal on aega mõelda läbi igapäevased mõtted, sügavamal mõttesoppides olevad mõtted, inimese olemise ja maailmamõistmise põhi mõtted, uitmõtted jne kuni polegi enam mõtteid. Ja seda kõik täielikus vaikuses. Sa ei räägi teistega, sa ei kuula muusikat, raadiot, ei vaata telekat, ühesõnaga igapäevane "müra" jääb maha ning avaneb võimalus tegeleda iseendaga. AInult nii on võimalik võtta see aeg, et käia läbi need mured ja rõõmud, mis igapäevaselt pähe jõuavad, nad saavad korrastatud ning enam ei koorma pead. Ehk saab seejärel tegeleda olulisemaga, arvestades et basic asjad on selgeks saanud. Äkki on see midagi seesugust, mida tegema pean?! Jõuda selgusele jooksvates asjades, püüda selgeks teha enese prioriteedid ja vajadused, tahtmised, ootused. Olgugi, et iga päev toob omad katsumused ning väljakutsed, peaks olema vähemalt sees mingi arusaam asjadest ja suunast, kuhu ise minna.
Mõtlema on pannud lood, filmid, jutud Jaapanist, sealsest kultuurist ning inimeste olemisest - rahu! St rahu iseendaga, maailmaga, oma emotsioonidega. Võib-olla on see näiline, võib-olla see ongi nii! Vähemasti ei paista üldjoontes kuskilt välja tormamist, närvilisust. Tundub olevat väärt kogemist, nägemist, uurimist! Kusjuures kõige hämmastavam minu jaoks on see, et need inimesed tunduvad hingelt olevat niivõrd rikkad! Ma ei tea miks, aga tunne on selline. Äkki seepärast, et nad on iseendaga rahu sõlminud?!
suhetest
Üsna imelik, kuidas inimese mõtted, tunded ja suhted kasvõi sama inimesega võivad ajas nii tohutult muutuda – ühel hetkel oled vihast lõhki minemas, järgmisel südamest tänulik ja siiralt õnnelik. Suhted inimeste vahel on niivõrd utoopilised ja tihti nii mõistmatud! Öeldakse, et käitu teistega nii, nagu tahaksid et sinuga käitutaks! Kas see tähendab, et kui sulle eriti sitasti öeldakse, või kui sinuga täiesti arusaamatul põhjusel (mis isegi ei pruugi olla põhjus) ääretult vastikult käitutakse, siis peaksid sa samamoodi vastama?! Tõsi, mõnikord tõesti tahaks sama sitasti vastu öelda ning eriliselt vastikult käituda, ent kas see teeb olukorra paremaks, sind ennast paremaks inimeseks, aitab teisel inimesel mõista oma viga või seda, et mõni teine kord midagi paremini teeks?! Kahtlen selles sügavalt! Mõni aeg tagasi leidsin ühest blogist sellised read:
People are often unreasonable, impolite and selfish. Be kind anyway.
What takes you to build years, people may distroy in a minute. Build anyway.
If you are happy, people may accuse you for being selfish. Be happy anyway.
(siin olid mõned mõtted veel, mis hetkel meelde ei tule, ent põhipoint on järgmine)
You see, in the final analysis, it is only between you and God. It never was between you and them anyway.
Olgu Jumala mõiste siinkohal igaühe enda defineerida, sest igaüks valib endale ise oma Jumala, aga lõppude lõpuks oled Sina ise kõige tähtsam! Meie ümber olevad suhted on enam kui keerukad ning neid on tihtilugu pea võimatu mõista, nendest mingit täiesti selget loogikat välja lugeda, aga sa ei saa käituda kõigi inimestega täpselt nii nagu sinuga käitutakse. Miks?! Vastasel korral muutub see maailm veel enam idiootsemaks, absurdsemaks, mõistmatumaks, selgusetumaks kui see juba on! Head teod, mõtted ja suhtumine tõmbavad juurde samaväärset! Kui olla inimeste vastu positiivselt meelestatud, siis see peegeldub tagasi. Olen kuulnud fraasi, et me igaüks näeme teistes oma peegelpilti. Mõelgem sellele... ja siis käitugem vastavalt. Sest ma isiklikult usun järgmisesse: what goes around, comes around!
Wednesday, August 6, 2008
enamik meist on prostituudid
Asjale teeb mõrkja meki aga teadmine, et ma ei tea, mida ma tegelikult tahan! Tõsi, paljud ei tea ka 50'selt, mida nad tahavad, aga üks oluline aspekt sellel räigel prostitutsioonil on lihtlabane teadmatus, suutmatus otsustada. Samas minu jaoks tekib siin konflikt - ühelt poolt tahaks olla vaba kui lind, teisalt omada selgemat visiooni oma tuleviku kohta. Jah, tulevik on illusioon, mille abil piirame oma vabadust, kuid praegusel hetkel ei ole ma oma hinges ja peas aru saanud, kus on see nn tasakaal, et hing oleks rahul(ik) ja enesetunne mõnus, samas võiks lubada endale hüvesid, mis võimaldavad maitsta seda mõnu. Ühiskond on materjaalne, vastikult materjaalne, mistõttu läheb ka endal aega avastamaks sisemist tasakaalu niivõrd erinevate "maailmate" vahel.
Tuesday, August 5, 2008
the things a man needs to believe
Sometimes the things that may or may not be true, are the things a man needs to believe in the most - honour, courage and virtue in everything. Money and power mean nothing!
See on üks lühike tsitaat täna vaadatud filmist "Secondhand Lions", mis jäi kajama kahe kõrva vahele nii, et kuulasin seda nii mõnegi korra uuesti. Kas on olemas tõde või vale?! Või siis must või valge, eile või homme, hea või halb? Võimalik, et see on illusioon, mille inimesed on loonud oma tunnete, eelistuste ja arusaamade kirjeldamiseks ning mis aitaks aru saada sellest, mis meie ümber toimub. Ent kas ei sõltu see kõik ainuüksi sellest, milline on sinu isiklik interpretatsioon, missugune on sinu isiklik taust, mille alusel sa seda hindad. Päikese käes võib valge pind olla lausa pimestav, vähese valguse käes kõigest hall... Illusioonid on osa igapäevasest elust, need oleme omandanud aja möödudes ning valdavalt nad süvenevad, ehk et see, milliseks kujuneb üks inimene, ei sõltu niivõrd temast endast, kuivõrd sellest, kuidas teda on kasvatatud ning kus on ta kasvanud. Illusioonid pärinevad lapsepõlvest, nende peale ehitame oma ülejäänud elu, arusaamad, väärtushinnangud. Imelik, kuna pahatihti on just needsamad illusioonid aluseks, miks mõistame erinevalt ning ka valesti teisi enda ümber, olgugi, et selleks puudub igasugune alus.
Ma ei usu, et on olemas õige ja vale vastus, õige või vale emotsioon, tunne, teadmine. On niivõrd palju asju, mille suhtes peaks olema avatud niisamuti, kui on avatud absoluutselt kõigele imik, kes sünnib ilma puhtamalt kui ta seda ise arvata oskab. Igaüks teab, usub ja kinnitab, et tal on ühes või teises asjas õigus ning tõenäoliselt see ka nii on, lihtsalt kuulaja arusaam on erinev, teistsugune ja samuti mitte vale! See, et meie maailmajaos on arusaamised võrdlemisi sarnased, ei tähenda kaugeltki, et need on tõesed, või väärad. Sestap ärge mõistke hukka inimese väiteid ja hoiakuid puhtalt sel põhjusel, et need tunduvad teile mittesobivad!
Au, julgus ja voorus. Mõtlen, kuidas ma suudan neid kolme sõna enda jaoks lahti mõtestada... Sõnad, milles peitub hulga rohkem, kui esmapilgul tundub. See on mõttekoht, kuhu mõne aja pärast tagasi tulla, mõtestada pisutki nende tähendust enda jaoks, kas nende taga peitub ka midagi igapäevast, millele ma tähelepanu pööran või vastupidi, mida ma salgan, ei tunnista.... Mõttekoht!
Monday, August 4, 2008
hetke tähtsuse mõistmisest
See on mõte ühest väiksest raamatust, mida olen kinkinud nii mõnelegi inimesele, olen sirvinud raamatupoes, ent kuni nädal aega tagasi ei olnud ma endale seda soetanud. Miks? Vast sel lihtsal põhjusel, et jõudis kätte õige aeg see ka endale soetada. Just praegu tekkis ka idee, et võiks oma mõtteid kokku koguda, need kirja panna ning vaadata, mis juhtub. Kas või huvist lugeda kunagi neid samu rida, mis praegu mõttena peas uitavad, ent sealt võib-olla üsna varsti ära kaovad. Tegelikult on põhjus ka selles, vähemalt mõte, mis peas ringleb, räägib sellest, et kuidas on võimalik oma ideid, mõtteid, arvamusi jm teistele selgeks teha, kui nendest isegi aru ei saa. Tõsi, neid arusaamatuid ideid, mõtteid, arvamusi jm on hetkel peas palju, võibolla enamgi kui suudaks hoomata, kuid tahtmine neid ehk vähegi korrastada tingib sellesama lektüüri.
See väike raamat on täis erinevaid sõnu, mis kokku panevad mõtlema nii mõnelegi lihtsale asjale elus. Las jääda see nimi saladuseks, vahest juhtub, et kingin sulle selle, või siis on sul see juba olemas ning ühel hetkel on äratundmisrõõm, või ei saagi sa seda kunagi lugema. Ju siis peabki nii olema, vastasel juhul ei oleks ma isegi seda endale kaasa haaranud.
Lugesin täna üht blogi, olgugi et ma neid väga ei loe, ent selles avalduvad mõtted on ühelt täiesti sürrid ja samas nii huvitavad, sisukad. Enese mõtete sees sobramine, nende harutamine ja samal ajal sinna iga päev lisa saamine tekitab vastupandamatu soovi seda ise kogeda - muutus iseendas, kõiges enda ümber ja see pole ainult visuaalne muutus! Üks inimene ütles mulle eile, et tõenäoliselt lähen ma varsti ise-ennast avastama. Võimalik, et tal on õigus, sest eelmainitud mõtted panevad oma peas sipelgad liikuma ning südames tahaks minna kuskile tundmatusse, et selles segaduses ja mustas augus leida üles ise-ennast ja lahti harutada seni umbsõlmena tunduvad mõtted, arusaamad, ideed, vajadused, soovid. Eks näis, sest nagu öeldud, elame me just praegu, homme on kujutuse vili, mis saab olevikuks just siis, kui seda ise parasjagu ja piisavalt tahta.