Iga hinge arengus saabub kord aeg, mil peamiseks püüdluseks pole enam füüsilise keha ellujäämine, vaid vaimne kasvamine.
Miskipärast tundub, et olen selle tõdemuse poole teel, ent samamoodi kinni materjaalsetes väärtustes, ilma milleta (vähemalt praegu) kuidagi hakkama ei saa. Viimasel ajal on tekkinud ning süvenenud tunne, et väga oleks vaja aega iseendale, tühjendada oma pea ja keha ballastist, mida igapäevaselt kaasa vean ning tahtmatult täiendan. Lugesin mõni aeg tagasi lühikest artiklit "laagrist", kus tegeleb igaüks enese mõtete korrastamisega - tal on aega mõelda läbi igapäevased mõtted, sügavamal mõttesoppides olevad mõtted, inimese olemise ja maailmamõistmise põhi mõtted, uitmõtted jne kuni polegi enam mõtteid. Ja seda kõik täielikus vaikuses. Sa ei räägi teistega, sa ei kuula muusikat, raadiot, ei vaata telekat, ühesõnaga igapäevane "müra" jääb maha ning avaneb võimalus tegeleda iseendaga. AInult nii on võimalik võtta see aeg, et käia läbi need mured ja rõõmud, mis igapäevaselt pähe jõuavad, nad saavad korrastatud ning enam ei koorma pead. Ehk saab seejärel tegeleda olulisemaga, arvestades et basic asjad on selgeks saanud. Äkki on see midagi seesugust, mida tegema pean?! Jõuda selgusele jooksvates asjades, püüda selgeks teha enese prioriteedid ja vajadused, tahtmised, ootused. Olgugi, et iga päev toob omad katsumused ning väljakutsed, peaks olema vähemalt sees mingi arusaam asjadest ja suunast, kuhu ise minna.
Mõtlema on pannud lood, filmid, jutud Jaapanist, sealsest kultuurist ning inimeste olemisest - rahu! St rahu iseendaga, maailmaga, oma emotsioonidega. Võib-olla on see näiline, võib-olla see ongi nii! Vähemasti ei paista üldjoontes kuskilt välja tormamist, närvilisust. Tundub olevat väärt kogemist, nägemist, uurimist! Kusjuures kõige hämmastavam minu jaoks on see, et need inimesed tunduvad hingelt olevat niivõrd rikkad! Ma ei tea miks, aga tunne on selline. Äkki seepärast, et nad on iseendaga rahu sõlminud?!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment