Thursday, November 11, 2010

käi perse

käi perse margus, et sa ei ole suutnud oma tööde ja tegemistega kuskile välja jõuda. käi perse selle eest, et sa pole oma mina eest piisavalt hoolt kandud ja ise endaga ja oma valikute tulemustega õnnelik. käi perse sellegi pärast, et sa end iga kuu koguaeg poole pealt rahaliselt kinni tõmbad ja loodad, et kuidagi ikka välja veab. ole mees ja käi perse, et sa arvad nagu keegi teine oleks süüdi selles, et sul asjad nii välja ei tule nagu sa tahad. ahjaa, käi perse, et sa ennastki perse saadad ja midagi ette ei võta! käi lihtsalt perse seepärast, et sa aegajalt arvad end olevat kas väga halb või väga hea, või mõttetult keskpärane. ah käi perse üleüldse ka seetõttu, et pidevalt lihtsalt unistad, mõtled ja neid asju ellu ei vii, oma mõtteid välja ei näita ega neist ei räägi! käi lihtsalt perse ja hakka elama!

Tuesday, September 14, 2010

taasavastamine

meenus täna seesama koht, mille "lõin" enda jaoks juba kaks aastat tagasi eesmärgiga oma mõtteid kirja panna, neis selgust saada ja ka et tulevikus huvitav oma kasvamise jälgi leida. meenus see põhjusel, et soovitasin ühel heal inimesel seda sama teha - blogi pidada. kas või natukene, et endal hiljem huvitav lugeda oleks, et sõbrad-tuttavad-pere saaks tegemistest-toimetamistest aimu ja ei peaks igaühele eraldi kirjutama. või et omi mõtteid seada. no ja meenuski enda blogi, mis järjekordselt kuupäevi silmitsedes on vahepeal pikaks ajaks seisma jäänud.

viimane kanne oli huvitav - koondav märksõna on rahutus. kurb on tõdemus, et TEGELIKULT ei ole midagi muutunud, rahutus on jäänud, suuri edasiarenguid pole vahepeal toimunud. VALE! tegelikult on, natukene, aga on muutunud! veel vahemärkusena öeldes, kõige esimeses kandes märkisin, et keegi oli mulle öelnud, et mingil ajahetkel lähen kodumaalt väljapoole maailma avastama. seni veel pole läinud, mõte pole ka kuskile kadunud ja tegelik muutus ongi selles, et täna on see mõte oluliselt rohkem ihaluseks saanud kui seni! see on hea! mulle meeldib!

see sama hea inimene ongi täna teisel pool maailma ja see ei lase mul miskipärast rahus olla. no suriseb sees ihalus seda sama kogeda. seda uut, ärevakstegevat, tundmatut. kõike seda, mis on võõras, kauge, ebakindel. aga tõdemus, et olen olnud talle piltlikult öeldes ja enese teadmata toeks talle raskel hetkel teeb endale kogu mõtte selgemaks. eriti vist seetõttu, et kui ma suudan teise inimese panna uskuma tema enda võimetesse ja kuulama sisemist häält, siis miks ma ei peaks suutma seda teha ka iseendaga! mina, kes ma peaksin iseennast kõige paremini ju tundma, peaksin ju suutma end tegudele suunama. kuigi, täna on veelgi parem tunne see, et seesama hea inimene utsitab ka mind esimest sammu astuma.

kui mõtlen tagasi vast viimase kuu aja peale, siis üha rohkem olen alateadlikult vist pööranud tähelepanu artiklitele, sõnavõttudele, vestlustele, mis ühel või teisel moel, otseselt või kaudselt aitavad mulle endale ära põhjendada, miks peaksin ikka ära käima. jah, nii mõnelegi on minu hull dilemma hea nalja eest, aga mulle endale... otsin sellist põhjapanevat põhjendust, stiimulit, mis tegutsema paneb. ent mida ma keerutan... rahalised vahendid on üks põhjus ja vist ka üsna otseselt ainuke põhjus, miks veel midagi ette võtnud pole.

tegelikult on üks põhjus veel. kirja panemata selge ja konkreetne tähtajaline plaan, kava, eesmärk! kas tahan minna? jah! miks? kuna lubasin endale, et teen selle ära! ja kuna lubasin endale, et kohtun selle hea inimesega seal kus ta täna viibib! kas ma teen selle ära? JAH!

veebruari kuus 2011. aastal sõidan sinna konkreetsesse riiki ja konkreetsesse linna!