...las igaüks lõpetab lause seal, kusmaani julgeb tunda ja kindlalt teab,
et ära joosta pole vaja, pole vaja ennast sundida,
ta areneb ise nagu beebi, õpib istuma, seisma, kõndima.
armumise lõpus kipub reaalsus tundeid tuhmistama,
leiad rohtu selle vastu kui julged julgelt unistada.
tühi tähi pühi meelest ja ta tuleb, valgustus
igal ajal, igas hetkes, armastus on armastus!
Armastus elu, lähedaste, asjade, väärtuste, tunnete, emotsioonide vastu. Arvan, et pea kõike on võimalik, suuremal või vähemal määral, armastada. Eks see sõltub suuresti sellest, kui julgelt julged unistada, kui piiritult suudad näha enda ümber olevat, kas oled end raaminud mingitesse dogmadesse. Kõik elu aspektid on võimalik kas täita armastusega (või kui sõna on liialt drastiline, öelgem positiivsete emotsioonidega) või siis armastusest (pos. emotsioonidest) tühjaks imeda. Usun, et paljuski sõltub isiku edu või ebaedu puhtalt sellest, kuidas ta asjadesse suhtub, missugused on tema mõtted, ootused, eelarvamused, emotsioonid, tunded ühe või teise asja suhtes. Ehk et kas väljastatav energia on positiivse või negatiivse laenguga. Sarnane tõmbub sarnasega - kui emotsioonid, mida pidevalt endast välja annad, on positiivsed, siis tulevad samasugused ka enamasti tagasi - ümbritsed end nö heade kihtidega. Vastupidises olukorras ma üldse ei imesta et ebaõnn on suurimaks "sõbraks". Pealegi, nagu iga armunud inimene on aru saanud (ok, võib-olla ta pole sellest ARU SAANUD, aga see mõte on sisuliselt temas olemas), siis ongi armastus see, mis ei tunne piire. Ta igas hetkes, ajas, olukorras, dimensioonis, ruumis jne jne. Inimese kurbus või halb enesetunne võib olla vabalt piiritletud näiteks ruumiga (toa värvid ei sobi), ajaga (tegelt ka on täna eriti sitt päev), olukorraga (sorry, aga sinu jalanõud on äärmiselt koledad (minu meelest!!!)) vms. Ent armastuse kui sellise spektrit ei ole võimalik hoomata. See kas on või ei ole. Kas sind valdab tunne ja sa näed kõike (JAA, KÕIKE) läbi oma roosade, siniste raamidega prillide või sa näed ikka kõike läbi roosade, siniste raamidega prillide, VÕI siis ei ole armastust ning seda kõike ei ole.
Sellele tasuks mõelda. Seda peaks lausa õpetama, ülikoolis näiteks. Olgu, tean, et kõik tudengid sellest loengust/seminarist/tunnist osa ei võtaks (ja võib-olla kooli ajal poleks ma isegi seda teinud), ent need kes seda teeks, saaks märkimisväärselt palju juurde. Otse loomulikult ei ole võimalik neid kõiki panna mõistma seda - kes ei taha, see ei saa aru ka 1+1=11 loogikast (on see ikka loogiline?!), ent inimene, kes on oma vaimult vastvõtlik ka nö irratsionaalsetele ja esmapilgul võõrastele mõtetele, võib nö "armastuse teooriast" enda jaoks nii mõndagi avastada.
...see on õhus mida hingad, inimestes keda hindad,
hetkedes, mil magus vool tungib sügavale rinda,
see on see miski, mida raske seletada,
nagu ilus tüdruk keda häbelikult suudad teretada,
pea käib ringi alguses, kuid ajapikku tuleb kindlus,
täiuslikkus pole määrav, liigne kirg põletab linnu...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Ma tundsin kuidas armastus voolas vaikselt minusse, päike tuli välja ja tahe panna igasse kallisse veel rohkem soojust suurenes :)
Post a Comment