Lugedes üht mõttelendu hakkasin mõtlema, et mis põhjusel tegeleme päevast päeva asjadega, mis tegelikult ei paku täielikku rahulolu igal hetkel. Ma kardan, et ei tea ühtki inimest, kes võiks käsi südamel öelda, et ta tunneb täit rahulolu oma tööst, ta võib seda aastast aastasse teha nii, et sees põleb leek, mis iga päev inimese särama paneb.
Tunne ja mõte, et ühel hetkel tahaks jätta kogu selle saasta, mida kogu aeg endaga kaasa vead, on sisuliselt äraütlemata loll! Veel lollim on lootus ja ootus, et midagi kunagi, ühel heal päeval muutub. Mida iganes me tegelikult muuta tahame, on kõige otsesemas mõttes kinni ressurssides - aeg ja raha peaasjalikult. Illusioon, et me ühel päeval veel teeme kõik selle pasa heaks, mida oleme pidanud taluma, jääbki enamasti pelgalt illusiooniks. Ja ma ei räägi sellest, et sel soovil ja lootusel midagi halba oleks - täna jõuad arusaamani vajadusest muuta ja muutuda, aga homme lähed ja kõnnid ikka sama vana sissekäidud rada.
Kvaliteet on illusioon, millele annad väärtuse käesoleval hetkel. Illusioon millestki ülimast, suurimat heaolu pakkuvast. Juhul kui mingil paremal ajal jõuad nn ülimani, siis ma miskipärast kardan, et saadav rahulolu on killuke sellest, mida ette kujutasid. Sinu väärtused ja vajadused on muutunud ajas sedavõrd, et rahuldus - illusioon kvaliteedist - on jälle kaugenenud.
Inimene on fragment masinavärgist, mis dikteerib igat tema sammu, iga mõtet, tema maailmavaadet ja väärtushinnanguid. Masin käib ja käib ja inimene täidab seal oma väikest mõttetut rolli iga päev, saamata aru selle pointist. Ja pointi polegi! Sest masin töötab ainult niikaua kuni keegi ei hakka kahtlema selle vajalikkuses. Vajalikkus aga on kujundlik illusioon heaolust, üldtunnustatud normidest, mille raamidesse me oleme end täiesti surunud.
Aga kuidas väljuda, kuidas dikteerida ise oma samme, tunda täielikku rahuldust igast päevast, oma tööst ja tegemistest, inimestest enda ümber?! Tundub võimatu, kui mitte öelda et ... võimatu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tundsin siin nii enda mõtted ära :)
Post a Comment