mis asi see on, mis paneb inimese jätma kõik endale tuttava ja suunduma täiesti teadmatusse, kohta, kus sa mitte midagi ega kedagi ei tunne, kus sind otseselt mitte midagi ees ei oota ning kus tuleb kogu oma eluga otsast peale alustada. peab olema ikka täiesti kuivakspigistatud sidruni tunne, et see ette võtta. ja minu puhul see vist nii oligi. ent ometi on ju olemas inimene, kes peaks aitama sellest kõigest üle olla ja välja tulla. ja ta on olemas. aga midagi jäi siiski puudu. mitte et tema midagi valesti oleks teinud või tegemata jätnud, vaid ise enda hing ei saanud rahu, sees pulbitses rahulolematus, mis juba praegu tagasi vaadates oleks võinud päris lollakaks muuta. tunne, et su tööd ei hinnata. see, millesse sa panustad kas 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas või teed tööd, kus valid ise aja ja koha, see peaks sulle hingerahu andma. tunde, et sinu aeg saab vääriliselt tasustatud, et su panust hinnatakse ning sa saad oma töö eest lubada endale elementaarse elu.
võib ju vaielda, kas eesmärgiks peaks seadma majandusliku või hingelise rahulolu, kas hingeline rahulolu lõpuks viib majanduslikuni või vastupidi. olen seisukohal, et kui inimene teeb asju, mis talle meeldivad ja ta teeb neid asju hästi, siis ta peaks olema õnnelik oma tegemistes ning see peaks kaasa tooma ka majandusliku heaolu. ja et tänane ühiskond on niivõrd materiaalseks muutunud, et tahab kõik korraga ja kohe. aga samal ajal kuidas aitab sul ellu jääda või turvatunnet luua hingeline rahulolu kui sul pole, mille eest söök lauale panna või katus peakohale ehitada. ja tahaks sealjuures ikkagi ju puhata ja mängida ka.
igatahes, emotsioonid on segased, tunded on ärevad ja see, et midagi veel päris kindel ei ole, on mõneti ka vabastav. ja vihma sajab, hea muusika kõrvaklappides, soe õhk ringleb toas...
No comments:
Post a Comment